Kunstinäituse retsensioon

Seitsmendal märtsil külastasin ma Vabaduse väljakul asuvas Tallinna Kunstihoone nimelises galeriis Taavi Suisalu näitust nimega "Valgus ookeanide vahel". Antud kunstinäitus sai restenseerimiseks valitud tänu oma mugavale asukohale kooli suhtes. Näitusel oli välja pandud Taavi Suisalu kaks instalatsiooni- "Oodates valgust" ja "Võrgu puudutus". Näitust tuvustavas brošüüris on kirjas, et "Taavi Suisalu on kunstnik, kes virvendab justkui mitme aja vahel, vaadates ühtaeagu iidsesse minevikku ja veel napilt käeulatusest välja jäävasesse tulevikku". Samuti võib tema tööde puhul vaatajal tekkida nostalgiapuhang viies publiku üldse mitte väga kaugesse idealiseeritud minevikuigatsusse ning luues põimeid tänapäeva ja möödunu vahel. Antud kunstnikust polnud mina varasemalt midagi kuulnud, mistõttu oli kogu kunstniku taust ja tema looming mulle täiesti uudne.

Näitus "Valgus ookeanide vahel" koosnes juba varem mainitult kahes instalatsioonist, mis olid üles seatud kolme ruumi. Üleüldiselt oli näituse ülesehitus vägagi moderne ja oli kasutatud vägagi loomingulist ja ebatradiutsioonilist lähenemist. Üks näituse saal kus oli installatsioon "Võrgu puudutus" oli hästi valguserohek ja avar ning teise teose saal oli  seevastu vägagi hämar, pime ja sünge. Antud kontrast minumeelst iseloomustaski kunstniku pidevat eneseotsingut mineviku ja tuleviku vahel. Üldpildis oligi kogu näitus minule üpriski uudne ja kaasahaarav kogemus, mida jäi iseloomustama valguse ja mõtete kontrast. Autorit tsiteerides oligi näituse peamiseks motiiviks valgus ning selle olulisus ja sellele tähelepanu juhtimine meie tänapäevases kiirsti arenevas infomaailmas.

Näitsel olevast kahest tööst kõnetas mind enim töö nimega "Oodates valgust", mille autoriks oli loomulikutlt Taavi Suisalu. Tegemist on Taavi Suisalu ühe värskeima tööga mis on tema loomingulises repertuaaris üheks järjekordsesk tööks mis peneldab tulevikku ja minevikku ning valguse ja pimeduse vahel. Antud töö peakski siis iseloomustama tumedat tulevikku. Ka piltidel nähtav installatsioon koosneb  kuuest õhutihesast kastist, millest igasse on asetatud Araabia kohvipuud. Samuti on iga kasst ühendatud ka laest alla tulevate helentavate kaablitega, mis autori sõnul peaks iseloomustama taimede ühendusvust ja sõltuvust ülemaailmse võrguga. Kogu installatsioon asus pimedas ruumis ning omas selget suunitlust, et autoril on selle kaasaaegse kunsti teosega ka midagi edasi öelda.

Antud kaasaaegse kunsti teos tekitas koheselt hulganisti tundieid ja emotsioone. Nimelt oli kogu installatsioon vägagi pilkupüüdev ja pimedas ruumis aset leidev valgusmäng viis vaataja justkui teosesse sisse. Samuti oli töö vägagi põhjaliku ja tehniliselt kõrgetasemelise viimsitlusega- oli varieeruv valgusemäng ning kõik taimed veel ka omakorda keerlesid kastide sees. Teose puhul kõnetas mind kogu tervik ning ka ümritsev keskond, mis tõstsid esile just pigem tumedad ja morbiidsed tunded.  Minumeelst suunabki teos mõtlema meie teadmatuma tuleviku poole, kus valgus ja meie elu allikaks olevad taimed võivad jääda harulduseks või kaduda sootuks. Seda võib ka välja lugeda pealkirjast "Oodates valgus", kus iga taim saab eluks vajalikku valgust vaid piiratud koguses, ning enamus ajast peab ta seda ootama. See suunabki mõtlema kas kogu tehnoloogia ja inimkonna areng teadmatusse infomaailmasse võib viia tumedatte ja depresiivsete tagajärgedeni?



Retsensiooni kirjutamisel sai kasutatud näituselt kaasa võetud infolehte ja kunstnikku kodulehte: https://taavisuisalu.ee/ , kust sai võetud ka üks parema kvaliteediga pilt.